Läänemaa spordivedur Ergart Männik
Ergart Männiku nimi tähendab Läänemaa spordielus mõndagi. Teda teatakse mehena, kes aitas 1950ndatel jalule Haapsalu võrkpalli. Kuid eelkõige on ta ennast jäädvustanud maadlustreenerina, kelle käe alt sai hoo üles ka tänane Eesti peatreener Henn Põlluste.
Ergart on nimi, mida Eestis naljalt ei kohta. “Isa oli mul kolm aastat Esimese maailmasõja päevil vangilaagris ja tema parim sõber oli seal olnud keegi Ergart. Nii tahtiski isa panna oma pojale sama nime,” räägib Ergart oma nime päritolust.
Spordiga puutus Ergart tõsisemalt kokku sõjapäevil, oli kuueteistaastane. “Sporti tegin nagu maapoisid ikka. Linnamäe koolis käies olid peamised tegevusalad võrkpall ja kergejõustik. Need olid mu lemmikud.”
Sõda muljus inimesi, suuri ja väikeseid. “Olin 13aastane, kui Haapsalus esimest küüditamist nägin. Vagunid seisis inimestega jaamas, paluti juua, sest ilmad olid palavad. Püüdsingi joogipudelitega rongile läheneda, kui õlast kinni võeti ja tagasi tõmmati. Poiss, kuhugi sa ei lähe. Eks sealt mul see vabaduseihkaja vaim juurde jäigi.
Noore mehe valikud
Lõpetanud 1944. aastal Oru algkoolis kuus klassi, unistas ka Ergart suuremast koolist. Ent võimalust keskkooli minekuks polnud, sest pere oli suur, kaheksa last.
“Võtsin siis ise kätte ja läksin õppima Haapsalu Tööstuskooli, otsustasin elektrikuks saada. Spordis saavutasin juba ka natuke edu. Tõukasin esmakordselt meeste kuuli ja kohe üle 13 meetri. Sellega olin Läänemaa kolmas. Oru valla meestega mängisin võrkpalli. Meil oli sedavõrd tugev koondis, et tulime Eesti meistrivõistluste II grupis kolmandaks. See oli saavutus.”
Ergart meenutab, kuidas ta noore poisina tööd rügas. Elektrikuna saadeti välistöödele, kus ümberringi olid peamiselt ainult viinamehed. Noorele spordipoisile sai sellest villand, läks minema. Korraks sõitis isegi Kohtla-Järvele, et kaevandusse tööle minna. “Tingimused olid seal rängad, tulin tagasi koduvalda.”
Männik proovis mitmeid töid, kuni temast sai maaspordiühingu Jõud spordiinstruktor. Kauaks selleks tööks aega ei antud, sest ees ootas sõjaväeteenistus, kuus ja pool aastat mereväge. Õnneks küll Tallinnas. Kuid Ergarti rahutu hing vaatas koolikaaslaste poole.
“Paljud mu koolikaaslased olid metsas. Vennad Pildid, Sinijärv, kõik tuntud tegijad. Nemad käisid peale, et tule metsa ära, mis sa okupante teenid. Käisin neid isegi metsas vaatamas. Varustust oli neil punkrites kõvasti: kuulipilduja, 15 vintpüssi, mitu tuhat padrunit, üks saksa ohvitserile kuulunud püstol Walter, kokku 20 kasti sõjamoona. Mõtlesin, mida teha. Ameeriklased lollitasid eestlasi sadamas valge laevaga. Kaua mõtlesin, sest olin sõjaväest juba üle 24 tunni hüppes. See aga tähendas tribunali alla minemist.”
Sõjatribunal mõistis Ergart Männiku kuueks aastaks vangi ja saatis ta Murmanski oblastisse. “Enne seda olin Tallinnas Patareis, kus krimkad lubasid mul žiletiga kõri läbi lõigata. Need ei olnud kerged ajad. Ka Murmanskis mitte, see polnud parim paik,” ütleb ta laagri kohta, kust ta siiski varem vabadusse pääses. 20. aprillil 1953. Pärast Stalini surma.
Ergarti koolivendade saatus oli karmim. Johannes Pilt langes haarangul 17. augustil 1949 okupantide kuulide läbi. Vend Evald arreteeriti 22. augustil ja saadeti kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse. Suri Komis 1951. aasta talvel.
Ergart tuli aga Venemaalt tagasi ja leidis taas tee spordini. Vanad võrkpallurid otsisid Ergati üles ja nii see algas. Varsti sai temast Haapsalu Kalevi treener-instruktor.
“Eks minu peale vaadati ikka viltuse suuga, kui ma Haapsalu vahel ringi liikusin.”
Olude sunnil maadlustreeneriks
Selline spordimees nagu Ergart pidi rakenduse leidma. Kui septembris 1953 avati laste spordikool, sai Ergartist võrkpallitreener. Lühikese ajaga pani ta noored edukalt mängima, sportlike tulemuste poolest anti silmad ette paljudele suurematele keskustele.
“Kõige raskem oli sellepärast, et meil polnud saali, kus normaalselt üldse võrkpalli mängida. Treeningud ja võistlused toimusid palvemajas, seal oli ruumi 7 x 14 meetrit. N-ö seinast seina mäng. Kuid jah, tahtmist noortel oli ja sportlikud tulemused olid ilusad. Eriti tüdrukutel. Meie parim mängija Milvi Eitea kuulus isegi Eesti koondisse. Mängijaid jätkus mitmetele tugevatele võistkondadele.”
1955. aastal oli naiskond Eesti suvespartakiaadil viies. Aasta hiljem aga sepitseti suurüllatus: Haapsalu naiskond oli Tallinna ja Tartu järel kolmas. Tõeline treeneritöö võit. “Kõik arenes, kuid 1957. aastal otsustati võrkpalliga spordikoolis lõpetada. Nii jõudsin raskejõustiku juurde.”
Männik puutus kokku nii maadluse, tõstmise kui ka poksiga, kuid südamelähedaseks jäi ikkagi esimene, maadlus. Sel alal treenis ta spordikoolis noori pea kakskümmend aastat, 1957–1975. Tema kasvandikud võitsid liidu eri meistrivõistlustelt 26 medalit.
Sellised nimed nagu Henn Põlluste, Valdur Pass, Valdek Susi ütlevad lähiminevikku tundvale spordihuvilisele palju.
“Korraga kujunes Haapsalust päris tugev maadluskeskus. Juhtus nii, et poisid olid tublid ja tugevad. Enne mind oli seda tööd teinud Johannes Kast,” meenutab Männik.
Kui 1975. aastal valmis Haaspalu spordihoone, avati Jõu rajooninõukogu juures maadlusosakond. “Algul oli lootus, et nüüd läheb kõik veelgi paremaks. Tegelikult oli see vihma käest räästa alla sattumine,” tunnistab Männik, hääles nüüdki väike pettumusnoot.
Üheksa aastat oli Männik veel ametis maadlustreenerina, siis astus kõrvale. “Viimaseks piisaks karikas oli see, kui maanoorte suvespartakiaadil meie EPAs õppival maadlejal keelati Haapsalu eest võistelda. Otustasime, et lahkume võistlustelt ja nii oligi. Mind süüdistati veel ebasportlikus käitumises. See oli kogu tänu,” ütleb 18. märtsil 80aastaseks saanud teenekas maadlustreener.
Mees, kes ise pole kunagi tippmaadleja olnud, sõnab, et ega hea treener pea ise tingimata kõva tegija olema. “Peamine, et kui tahad midagi saavutada, peab endal kõva tahtmine olema. Siis tuleb ka tulemus.”
Nüüd kirjutab Ergart Männik oma maakodus memuaare, põnevast ja värvikast elust. Nagu ta ise ütleb, mitte laiaks avaldamiseks, vaid järeltulijatele.
